Edise kindlus sattus sõjakeerisesse kohe Vene-Liivi sõja alguses. Kuid kroonik Russowi andmetel otsest vaenutegevust seal ei toimunud. Küll aga kirjeldatakse Johannes Renneri Liivimaa kroonikas Edisel toimunut täpsemalt. Järvamaa foogt rüütel Berend Taube määranud oma lossi ülemaks Edisel Hieronimus Reutschi, kellele vene vaenuvägi lubanud anda pärisomandiks ühe veski, kui ta neile lossi võitluseta loovutab. Kümnemeheline kaitsesalk võeti aga vangi. Pärast seda kindlus rüüstati. Seega lõpetas kindlus oma tegevuse 1558.a.

Sada kakskümmend aastat hiljem müüdi Edise mõis koos osaliselt säilinud kindlusega kindral G. J. Maydellile. Kuid sõjalist tähtsust kindlusel enam ei olnud. Ajahammas jäi seda purema. Veel J. Ch. Brotze joonistuse järgi 1818. a. on võimalik saada sellest mingi ettekujutus, ent praeguseks on allesjäänud vaid kindluse asukohta tähistavad rusud. Asukoht on arheoloogilise muinsusena riikliku kaitse all. Veel 1940.a. oli varemetest midagi säilinud. Selgesti oli eraldatav kindluse 4-korruseline väravatorn, mille nurgas jai nähtavale tookordse küttesüsteemi soojakanal. Isegi seinapindu kattev krohvikiht oli seespool osaliselt alles. Rahvasuus on mainitud maa-alust salakäiku, mis olevat kindlust ühendanud Jõhvi kindlustatud kirikuga. Kas see ka nii oli, pole teada, ent veel enne viimast sõda oli selgesti eraldatav koobaskäigu suue, mis oma võlvitud laega tõepoolest andis põhjust oletamiseks. Käik oli aga juba mõne meetri kauguselkivirusust ummistunud.

Erinevalt Edise linnusest oli mõisa saatus huvipakkuvam. Nagu eelpool mainitud, läks mõis Maydelli kätte Thuwe-Taube aadliperekonnalt, kelle viimane pärija olevat olnud elupõletaja. Võlgadesse sattunult loovutatigi mõis. Kuulu järgi olnud aadlimehe surmaeelseks sooviks, et ta maetaks Tallinna Toomkiriku põranda alla, et kirikulised saaksid tema, patuse, peale astuda. Selliselt lootis la lunastust oma pattudele. Sissepääsust mõned trepiastmed allpool asuvat hauaplaati on jalatallad piisavalt kulutanud. Siiski on veel loetav saksakeelne tekst: "Otto Johann Thuwe, Edise, Vääna ja Koonu mõisa pärishärra. Aastal 1696." Tallinnas on teda kui seiklejat seostatud millegipärast Don Juaniga. Huvipakkuv on fakt, et kindral Maydell juhatas Põhjasõjas rootslaste vasakut tiiba ja lõi oma Edise mõisa lähedal Pühajõe ääres lahingus venelaste Sheremetievi ratsaväge.

Möödunud sajandil läks mõis Rosenite suguvõsa kätte, kuid mitte kauaks. Eesti iseseisvuse algaastail, pärast maareformi, sattus Edise autasuna teenete eest Vabadussõjas Aleksander Tõnissoni valdusesse.Saatuse tahtel jällegi kindralile. Endisest mõisast kujunes lühikese aja jooksul eeskujulik talund. Soetati angleri tõukari, rajati korralik aiand, taastati mõisa park, taastati-ennistati häärberi hilisklassitsistlik interjöör ning eksterjöör. Kindralist peremehe algatusel loodi puukool, kust võrsunud ilupuud kaunistavad praegugi haljasalasid ja parke Tartus, Rakveres ja ehk mõni neist on säilinud veel Narvaski. Puudele kuulus peremehe eriline austus - neid istutati kõikjale. Edise oli Virumaa põllumeeste tähelepanu keskmes, palju esineti põllumajanduslikel näitustel, kust saadi tunnustusi.

Ediset on külastanud president K. Päts koos Eestisse akrediteeritud välismaa diplomaatidega, kellele korraldati 1933. aastal ringsõit Eestis. Edisel toimus neile vastuvõtt. Edisel on viibinud paljud, nimekad riigi-ja kultuuritegelased. Kui 1938.a. Eesti Vabariigi Põhiseadus viidi Oru lossi presidendile allakirjastamiseks, siis peatus Riigikogu komisjon eesotsas J. Uluotsaga Edisel, kus toimus viimane nõupidamine enne seaduse üleandmisi. Ja 1940. a. saabus talundi häving. Lausa naiivse põhjenduse Edise konfiskeeriti. Kindral A. Tõnisson teatavasti hukati. Ta arreteeriti Edisel.

Praeguseks on Edise minetanud oma põllumajandusliku maine. Endised tallid ja laudad on eri haldajate kasutada. Ainsate hoonetena on korrastatult säilinud häärber ja endine aitkuivati, nüüdne "Valge Hobu" trahter.